Meie lugu
Vastavusprobleem, mis oli tegelikult kaardistamisprobleem
Kui ELi metsaraie määrus jõustus, käis enamikus hankemeeskondades jutt dokumentidest. Milline sertifikaat, milline kinnitus, milline tarnija deklaratsioon. See raamistus oli mugav ja tuttav — ja vale.
Määrus küsib geolokatsiooni. Mitte riiki, mitte piirkonda, mitte veskit: maatükki, kus tooraine kasvatati, koos koordinaatidega, kontrollituna selle vastu, mida satelliidid seal pärast 2020. aasta lõppu registreerisid. See on geopreetiline küsimus ja see ei muutu tabelarvutuses lihtsamaks. Meie vestluspartnerid teadsid seda. Nad juba proovisid — eksportisid polügoone ühest tööriistast, hindasid neid silma järgi teises, ajasid taga tarnijate küsimustikke e-posti teel ja ehitasid kogu pildi käsitsi uuesti üles iga kord, kui audiitor küsimuse esitas.
Kitsaskoht ei olnud kunagi see, et inimesed ei tahtnud vastata nõuetele. See oli see, et vastavus oli sõnastatud keeles, mida nende süsteemid ei osanud rääkida.
Nii et me ehitasime just selle lünga jaoks, selle asemel et lisada metsaraiemoodul millelegi juba olemasolevale. See tähendas alustamist kaugemalt tagant kui enamik tooteid — sellest, kas maatüki piir on üldse lubatav, enne kui keegi seda hindama hakkab — ja lõpetamist kaugemal ees, esitatud avalduse juures, mitte aruande juures, mille põhjal keegi teine peab tegutsema.
Tulemus on kitsam ja jäigema seisukohaga kui üldotstarbeline GIS ning märksa spetsiifilisem kui tarnija-küsimustiku platvorm. See on süsteem inimestele, kes peavad panema oma nime vastuse alla maa kohta, mida nad pole kunagi külastanud, ja suutma näidata oma tööd, kui keegi küsib.
